Tormiline hüvastijätt...

On kätte jõudnud aeg ennast vaikselt tagasi kodupoole seadma hakata ja peab mainima, et kisub põnevaks. 20 aasta kõige soojem november digimuutus meie eelviimasel päeval 20 aasta kõige hullemaks tormiks. On reaalne oht, et meie lennuga võib natukene probleeme tekkida, aga igal juhul on tore vaadata, kuidas majad mööda tänavat ringi lendavad, või siis vähemalt need jupid, mis piisavalt hästi kinnitud polnud :P

Reedel sai hüvasti jäätud klassikaaslastega, kellesse me suutsime selle ajaga juba kenasti ära kiinduda. Nii tore oli kuuluda suuremasse kollektiivi, kodumail on kursus pisikene ja äärmiselt iseseisev, aga siin on suhteliselt tavaline nähtus, et veedetakse koos aega ja tegeletakse koos koolitöödega.

Ja et postitus ilma pildimaterjalita ei mööduks, siis lisan siia kõige viimase pildi, mis koolis tehtud sai, ülesandeks oli enda huumorimeelt paberile kanda ja eks ma siis lähenesin asjale eriti lamedate sõnamängude ja püantide nurga alt.

Viimane koolinädal...

Viimane koolinädal möödus rahulikult portreesid treides, paar päeva grafiidiga, paar päeva tindiga, 5 kuni 30 minutit portree kohta - seega oli tulemiks ikka kohe päris mitu portreed. Peab mainima, et tindi ja sulepeaga portreesid joonistada oli tore vaheldus, seda pole varasemalt nii suures mahus teha saanud.

Graafiline vägivald...

Kolmandama islandinädala reedel vaadati üle ka kõik see, mis me graafika vallas teinud olime. Trükivärv oli äärmiselt kahtlane ja linool megalibe, aga väga rappa asjad ei läinud. Esiplaanil Regina elunditaimed leinavate ripp-naistega ning väikesed islanditeemalised postkaartikesed ja tagaplaanil minu monstrumid valgusringi ümber...

Pettumus oli see, et keegi meie tööde kohta väga midagi ei öelnud, teiste tööd arutati kenasti islandi keeles läbi, aga meie saime paar kiidusõna ja asi ants.

Autoportretismus maximus II

Kolmandama islandinädala koolipäevade kulminatsiooniks oli meie kahe nädala autoportreede esitlus ja väikene diskussioon minapildi teemadel. Väga selgelt oli näha, et meie oleme pärit keskkonnast, kust rõhutakse rohkem klassikalise joonistamise poole peale, ning teised keskkonnast, kus rõhutakse rohkem loomingulise lähenemise peale. Kes oli ennast multikategelasena või pandakaruna joonistanud, kes esitas mustaks võõbatud lehe ja rääkis sinna juurde lugusid oma hirmust pimeduse ees. Kui ma tavaliselt peaks sellist lähenemist pettuseks, siis siin see töötas väga hästi ja lugu oli väga aval ja üleüldse on hämmastav näha kui avameelselt kohalikud kunstiõpilased oma tunnetest rääkivad ja neid ka oma loomingusse sisse poogivad. Meile jääb konstantselt mulje, et me oleme tuimad ja külmad eestlased. Mis on veider, eestis saab meid lahterdada sinna kõige ekstravertsemasse kastikesse, aga näedsa, kastid erinevad riigiti!

Ja lõppkokkuvõttes selgus, et tegelikult räägivad need autoportreed inimese kohta kõige rohkem, kus inimest ennast peal polegi või väline sarnasus puudub täielikult ja kõneleb miski muu. Sest ega see kestakene ei olegi ju see, mis inimese juures rolli mängib.

Salajase kuumaveeallika jälgedes...

Terve kolmandama islandinädala jooksul sai plaanitud väikest auto- ja matkaretke nädalavahetuseks. Läbivaks teemaks sai turistide poolt puutumata paikade ja vaatamisväärsuste väisamine, kusjuures kirsiks tordil oli see, et tänu meie spioonile (klassikaaslane Hlif Una), õnnestus meil kohalike käest välja pinnida ühe sellise pooleldi "salajase" kuumaveeallika asukoht, mida tavaliselt teiste eest varjatakse. Varjatakse isegi teiste maakondade rahva eest, sest mõni kohta peab ju endale ka jääma.

Meile joonistati omalaadne aardekaart, sest teekond kuumaveeallikani oli äärmiselt abstraktne ja raskesti leitav. Maamärkideks, mille järgi orienteeruda oli näiteks sellised salapärased nähtused nagu "kummulikeeratud maja", "roostekarva väändunud väravad" ja igasugused mahajäätud suvemajad. Lõpuks leidsime kummulikeeratud maja üless ja asusime kuumaveeallikat otsima ja peab mainima, et me nägime natukene liiga palju vaeva, olles suurele vesisele lagendikule tiiru peale teinud tuli välja, et kuumaveeallikas oli meie auto parkimiskohast umbes 20 meetri kaugusel ja täiesti vaateväljas, millegipärast lihtsalt ei sattunud selle nurga taha vaatama.

Kartsime, et äkki on tegu sellise kergelt leige lombikesega, mis poleks sugugi üllatav, sest terve piirkond oli täis üleujutatud murulappe ja kargeid mägiallikaid, aga õnneks osutus vesi ikkagi mõnusalt kuumaks ja alguses tundus, et lausa keeb teine, aga tegemist oli õnneks siiski lihtsalt õhumullidega.

Oma teekonnal nägime palju ilusaid mägivaateid ja pilved tegid taevavõlvil ikka konstantselt mingeid imetrikke. Peaaegu oleks ka virmalisi nautida saanud, aga selgus, et nad lihtsalt õrritasid meid ja ei läinud sugugi heledamaks kui "vaevu aimatav", aga me veetsime sellegipoolest päris mõne viivu ninad taevapoole keset kaluriküla ainsa avatud toitlustusasutuse parklat.

Autoportretismus maximus I

Nagu ma eelnevalt juba mainisin, siis on kiired autoportreed täiega teemas.

Seega pole sugugi üllatav, et nad väärivad veel vähemalt ühte postitust, sest suur osa meie vabast ajast möödub peegli ees või siis infoühiskonnale omaselt telefoniga selfie-vaates.

Kusjuures rääkides enekamentaliteedist, siis eelmine nädalavahetus kuldse ringi turismitripil saime me päris toredaid loodusvaateid kaamerasse, aga mõned teised said päris palju pilte enda lõustast mägede taustal. Case and point, tutvustan teile sellist toredat leiutist nagu enekavars aktsioonis:

Into the Wild! With a stick! :D

Samas peaks kindlasti ka mainima seda, et jõudsime otsapidi linoollõikeni. Lähtuvalt teineteise unenägudest valmib vaikselt üks seeria. Jagan teiega siinkohal ühte kavandit:

Ööpäevaringne konstrueerimine

Uuel nädalal vahetusid koolis nii õpetaja kui ka ülesanded. Esialgu tegelesime satiiriga, pidime karikaturiseerima koolis toimuvat, mis meie oli eriti raske ülesanne, sest teised on selle kooliga veidi rohkem kursis kui meie, kuigi mitte oluliselt, sest tegemist on esimese kursega. Kui teised õpilased oskasid juba mingeid korralduslikke ja inimsuhete põhiseid asju satiiri valada, siis meie keskendusime puhtalt miljööle. Ilma omavahel arutamata, mis me tegema hakkame, suutsime mõlemad labürindimotiivi sisse tuua, kuigi väga erineval moel. Hetkel asitõendeid näidata ei saa, sest nad vedelevad koolis seina peal, aga mingi hetk jagan rõõmu.

Möödunud reedel saime jooksvaks ülesandeks igapäevaselt autoportreid teha (tulemuseks saab olema see, et järgmise nädala lõpuks on meil neid vähemalt 14 tükki, kui mitte rohkem.) Pole just minu teetass, teisi on palju mugavam joonistada, aga ongi hea, saab mugavusalast välja tungitud. Piinlen ja joonistan, piinlen ja joonistan. Tänase päeva autoportree pole veel päris valmis, aga täitsa jagatav juba, heitke pilk peale:

Teise nädala läbivaks motiiviks sai kahjuks ka elamistingimustega jagelemine, nimelt toimuvad hetkel ehitustööd vastasmajas, alumisel korrusel ja ka koridoris meie korteri ees. Summarselt tähendab see seda, et igal kellaajal on kusagilt mingit puurimist ja jagelemist kuulda. Tipphetk oli see kui ööl vastu reedet (14.11.2014) oli kell 2 öösel veel alt korruselt kuulda, kuidas keegi betoonpõrndat puruks puurib, Kõrvalmõjuna on ka vesi, küte ja internetiühendust muudkui tulnud ja läinud, sellest ka väga sporaadiline blogipidamine.

Pärast mõningast kurtmist ja vingumist tundub, et asjad lähevad paremuse poole, sest tegelikult on siinmaal kuradi ranged eeskirjad selle kohta, kuidas ja millal tohib ehitustöid ja lärmi naabritega jagada ja öösel kell kaks pole teps mitte aksepteeritav. Esialgu oli see tore äratuskell, kui meie ärkamisajal puurima hakati, aga nüüd on vist ehitajatel kiireks läinud ja meie elurütmid enam ei kattu. Pahameel on läinud nii kaugele, et me hirnume ennast ribadeks iga kord kui me näeme, kuidas kohalikud noored möödaminnes mõne liikluskoonuse või torujupi suveniiriks kaasa võtavad.